Viis peamist süüdlast, kes kivi kahjustavad

(Paljud suurepärased ajaloomälestised üle maailma on kivist. Vaatamata sõdadele ja pikkadele ajalooliste muutuste perioodidele näitavad need tänu kivi looduslikele omadustele oma ilu ka tänapäeval. Pildil on Parthenoni tempel Kreekas.)

 

Kivi on üks suhteliselt kõrgekvaliteedilisi{0}}materjale sise- ja välisviimistluses. Selle puhtad looduslikud tekstuurid ja mustrid koos erinevate pinnatöötlustega võivad tõsta nii sise- kui ka välisruumide dekoratiivset efekti. Võrreldes teiste dekoratiivmaterjalidega, mida on raske puhastada, kui need on kord määrdunud või tugeva löögi tõttu kergesti purunenud, on kivi oluliselt praktilisem. See pole mitte ainult struktuurselt tugev ja vastupidav tugevatele löökidele, vaid sellel on ka sile pind, mis talub üldist mustust ja plekke, mistõttu on see väga kulusäästlik{4}}dekoratiivmaterjal.

 

 

See aga ei tähenda, et kivi oleks haavamatu. Kivi praktilisel kasutamisel on keskkonnas endiselt palju hävitavaid tegureid, mis võivad põhjustada erosiooni. Seetõttu ärge arvake, et kui valite lihtsalt kivi dekoratiivmaterjaliks, võite selle hoolduse hooletusse jätta. Selle eluea võimalikult pikaks pikendamiseks peame siiski mõistma kivi eluiga mõjutavaid hävitavaid tegureid ja teostama vastavad hooldused.

 

 

Laiema avalikkuse silmis on vesi elu allikas, kuid kiviga tegelejatele on vesi mingil määral kogu kurja juur. Kuna vett on igapäevaelus kõige raskem eemaldada, on erinevad kivitooted paljude detailide osas suhteliselt vastuvõtlikud vee erosioonile, mis toob kaasa mitmesuguseid probleeme. Paljude levinud nähtuste algpõhjus on sageli vesi. Vesi kannab kivisse oksüdeerivaid või redutseerivaid mineraale ja sooli, samuti toob see sisse erinevaid kaasaegseid tööstuslikke saasteaineid, kiirendades nii kivi lahustumist ja hävimist. See võib viia kaltsiumkarbonaadi ja muude komponentide kadumiseni, mistõttu kivi kaotab oma läike; või kivi sees geelide moodustumine, mille tagajärjeks on veeplekid; või kaltsiumikomponentide migreerumine pinnale, põhjustades valgendamist; või raua roostetamine kivis, mille tagajärjeks on roosteplekid.

 

Seevastu vihmavesi, kondensaat ja põhjavesi satuvad kivisse mikropooride kaudu. Temperatuurimuutustega kivi tõmbub või paisub korduvalt kokku ning sellest tulenev pinge võib põhjustada pragunemist ja kahjustusi. See kehtib eriti välistingimustes kasutatavate kivide kohta, mis puutuvad kokku niiske keskkonna ja oluliste ööpäevaste temperatuurimuutustega. Korduv ebaühtlane vee imendumine, läbitungimine ja lahustumine koos pideva kokkutõmbumise ja paisumisega võivad põhjustada kivimi pragunemise. Veelgi enam, külmemas kliimas, näiteks põhjapoolsetes piirkondades, kui kivi kapillaarid imavad piisavalt niiskust ja temperatuur langeb alla 0 kraadi, kivis olev vesi külmub ja paisub. Kui jää paisumisjõud ületab kivi konstruktsioonitugevuse, tekivad kahjustused; seda nimetatakse külmumis-sulamiskahjustuseks.

 

Samuti väärib märkimist, et vesi on mikroorganismide ja teiste organismide kasvu asendamatu tingimus. Mikroorganismide vohamine võib ka kivile olulist kahju tekitada.

 

 

Looduskivi sisaldab oma loomuliku moodustumise käigus soolakristalle. Pärast kaevandamist ja töötlemist võib soolakristallide sisaldus suureneda tsemendi, mördi, tolmu, niiskuse, merevee ja saastunud vedelike mikropooridesse tungimise tõttu. Ühelt poolt tekitab sool kristalliseerumisel märkimisväärset survet ja kui kivi temperatuur oluliselt tõuseb, siis soola maht paisub. Teisest küljest võivad mõned soolad teatud tingimustel ümberkristallida, moodustades uusi hüdraate, hõivates suurema mahu ja tekitades suurema rõhu. Kõik need olukorrad võivad viia kivi sisemise kahjustuseni.

 

Tüüpiliste kasutusstsenaariumide korral suurendab tuul sageli soola kiviks kristalliseerumise põhjustatud kahjustusi. Kivi sees olevad soolakristallid lahustuvad vees (niiskus) ja hajuvad pinnale. Tuul kiirendab vee aurustumist, soodustades seega soolade kogunemist ja kristalliseerumist. Korduv soola lahustumine ja kristalliseerumine võib põhjustada kivi mikropooride pinna pulbrilist või ketendavat ketendamist. Vihmaveega pestes võivad aja jooksul kivi pinnale kergesti tekkida sügavad sooned, mis mõjutavad selle esteetilist välimust. Lisaks on mõnede dekoratiivkivide puhul pidevalt niisked pinnad, mis kunagi ei kuiva. Selle põhjuseks on sageli soolade hügroskoopne toime. See on midagi, millele peame oma igapäevaelus suurt tähelepanu pöörama.

 

 

 

Vana-Hiinast iidse Babüloni Mesopotaamias, Vana-Kreeka, Egiptuse ja Rooma Vahemere rannikul – inimkonna pikk teekond barbaarsusest tsivilisatsioonini on jätnud maha tohutu pärandi kivist esemeid. Tänu sellele on tänapäevani säilinud palju suurepäraseid kiviehitisi ja skulptuure üle maailma. Enamiku nende säilmete detailid on aga nüüd määrdunud ja ähmased ning süüdlane on happevihm.

 

Süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja teiste õhus olevate oksiidide kombinatsioon vihmaveega suurendab vee happesust, muutes selle söövitavamaks. See happeline vedelik on kividele, eriti karbonaatkividele, äärmiselt kahjulik. Kui happevihmad sajavad, reageerib kivis olev kaltsiumkarbonaat keemiliselt happevihmade vääveldioksiidiga, tekitades kaltsiumsulfaati. Osa kaltsiumsulfaati siseneb kiviterade vahedesse, sadestub kooriku kujul marmori pinnale, mis seejärel järk-järgult maha koorub, mõjutades kivist kardinaseina. Ülejäänud lahustuvad soolad võivad ümberkristallimise või hüdratatsiooni kaudu kivi veelgi korrodeerida.

 

 

 

Sudu on segu niiskusest, tolmust ja mitmesugustest keemiliste kütuste põlemisproduktidest. Suits ja tolm toimivad nagu käsn, imades endasse erinevaid gaase ning veega segades moodustavad happelise lahuse. Tõsine tööstusreostus, sõidukite heitgaasid ja seisev atmosfääriringlus on tööstusliku sudu peamised põhjused. Sudu ei ole kahjulik mitte ainult elusorganismidele, vaid põhjustab ka kivihoonete ja dekoratiivkivide olulist määrdumist ja korrosiooni.

 

 

 

 

Üldiselt võib öelda, et otseselt bioloogiliste organismide või nende metaboliitide põhjustatud kivide erosioon on palju väiksem kui muude destruktiivsete tegurite põhjustatud erosioon. Siiski ei tohiks ignoreerida bioloogiliste organismide, eriti mikroorganismide põhjustatud erosiooni ja kivikahjustusi. Bioloogilise ainevahetuse saadused, sealhulgas hapnik, süsinikdioksiid ja orgaanilised happed, lahustuvad vees ja suurendavad selle söövitust. Samal ajal soodustavad organismid orgaanilise aine lagunemise protsessis mineraalide redoksreaktsioone ja tarbivad mineraale, kiirendades seeläbi kivimite lagunemist. Lisaks võivad loomade, näiteks lindude, väljaheited kive kahjustada.

 

 

Kaitsmata uusi kivipindu koloniseerivad sageli kergemini sellised organismid nagu vetikad, bakterid ja samblikud. Kui need organismid kivipinna hõivavad, tungib biodegradatsioon jätkuvalt sügavamale, põhjustades kivile pöördumatuid kahjustusi. Lisaks võivad mõned taimed, nagu virgiinia pugeja ja luuderohi, kasvada kivis pragudeks, põhjustades otseselt stressikahjustusi.

 

Loomulikult ei ole erinevad kivikorrosioonini viivad tegurid eraldiseisvad; need esinevad samaaegselt ja tugevdavad üksteist. Seetõttu peame praktilistes rakendustes hoolikalt analüüsima kohalikke kliima- ja geoloogilisi tingimusi ning võtma kasutusele kõige sobivamad meetodid kivide hooldamiseks, et vältida erosiooni.