Miks nad nimetavad võltsitud teemantide pastaks?

Ehete kontekstis viitab "Paste" vääriskivide simuleeriva klaasi tüübile. Enne 1940. aastat oli enamik jäljendamispääreid valmistatud kõrgtasemel sisuga klaasist, mida nimetati "pastaks", kuna selle komponendid segati märjaks, et tagada ühtlane värv. Mõiste "pasta" pärines pastakivide loomise protsessist, kus värvide loomiseks kombineeriti teiste elementidega ränidioksiidipõhised segud. Pastakivid, tuntud ka kui pasta kalliskivid või "Strass" (nimetatud Georges Frédéric Strassi järgi, Prantsuse juveliir, kes populariseeris pasta ehteid 1724. aastal), on valmistatud kõrge pliiga seotud klaasist, mis on käsitsi lõigatud teemantide ja muude mässuliste kujude kuju ja värvi jäljendamiseks. Seejärel poleeritakse need Gemitaolise läike saavutamiseks. Kõrge pliioksiidi sisaldus pastakivide korral suurendab nende murdumisnäitajat ja dispersiooni, muutes need hiilgavamaks ja võimekaks kõrgemal astmel kui muud imitatsiooni vääriskivid. Pastakive nimetatakse ka "rhinestonesiks" või "kristallkivideks".

 

18. sajandil saavutasid pasta ehted Prantsusmaal olulise populaarsuse. Ehted Kujundaja Georges Frédéric Strass kasutas pastakive täpse kvaliteediga ehete loomiseks ja Prantsusmaa Louis XV nimetas selle kuningaks juveliiriks. Kleebi ehted muutusid kiiresti moes, selle üleskutses oli peaaegu eristamatu sarnasus ehtsate vääriskividega. Tegelikult tundusid enamikul juhtudel pastakivid veelgi sädelevamad kui päris teemandid. Pastakivid olid meisterdamiseks sageli töömahukamad kui vääriskivide ehted, kuna pastaklaas pidi olema asjatundlikult käsitsi lõigatud ja poleeritud. See käsitöö muutis pasta ehted väga ihaldusväärseks, paljud Pariisi kõrge ühiskonnas pidasid seda paremaks vääriskivide ehetega.

 

Pastakivid olid antiiksete ehete ühine tunnusjoon. Sellistel juhtudel võivad rhinestones olla omaette väärtuslikud ajaloolised esemed. Esimesed kristalsed kunstlikud teemandi simulandid olid sünteetilised valged safiirid (al₂o₃, puhas kondum) ja spinelid (Mgo · al₂o₃, puhas magneesium alumiiniumoksiid). Mõlemad on sünteesitud suurtes kogustes alates 20. sajandi algusest kuni verneuili või leegi sulandumisprotsessi kaudu, ehkki Spinel ei saanud laialt levinud kuni 1920. aastateni.

 

Gruusia ajastul ei peetud pasta ehteid pelgalt vääriskivide ehete asendajaks, vaid neid hinnati omaenda huvides. Gruusia-ajastu naised kandsid pasta ehteid mitte teiste petmiseks, vaid ainulaadsete tükkide omamiseks, mis on võrreldavad Gemstone'i ehetega. Neil päevil oli teemantide lõikamise ja poleerimise tehnoloogia piiratud. Teemandid tuli kujundada nende loomuliku kuju ümber, mis tähendab, et need olid enamasti ovaalsed või piklikud. Klaasi, mis on pehmem, saab lõigata ja poleerida mis tahes kuju. Pastakivid võiks olla kavandatud nii, et see sobiks tihedalt kokku, mille kivide vahel on minimaalne nähtav metall, mis võimaldab loomingulisemat kujundust kui ehtsaid vääriskivi ehteid. Tagantöökil oli pastakividega maalitud musta punkt, et kukeseadme simuleerida (ots kalliskivi allosas). Värviliste kivide loomiseks toetati neid selge või käsitsi tooniga fooliumiga. Pastakive toodeti toonides, mida looduses ei leitud.

 

Mõiste "pasta" selles kontekstis on GEM -i materjalidele viitamisel klaasi sünonüüm. Klaasi on iidsetest aegadest alates vääriskivi jäljendamisena kasutatud, kuna see on läbipaistev, seda saab värvida mitmel viisil ja see sarnaneb paljude vääriskivide tüüpidega. Arvatakse, et esimene pasta "võltsingud" ilmusid Vana -Kreeka ühiskonnas, ehkki klaasitootmine oli olemas juba pikka aega enne seda. Arheoloogilised leiud ja kollektsioonid, mis hõlmavad üle 2, 000 aastat, hõlmavad pasta jäljendamist, algselt kabohonide ja helmestena ning hiljem tahkistena. Aastal 1674 patenteeris Inglise klaasitootja George Ravenscroft uue klaasi kõrgema plioksiidi sisaldusega, millel oli suurem murdumisnäitaja (RI) kui eelmisel klaasil. See oli suure dispersiooniga hiilgav klaas.

18. sajandil olid pastakivid tipptasemel ja neid kasutati teadaolevate ehete vormidega. Pasta pehmus võimaldas selle lõigata ja kujundada mitmesugusteks vormideks ja suuruseks, väikeste, peaaegu nähtamatute seadetega, mida oli reaalsete kalliskividega keeruline saavutada. Pastakive kasutati erinevates ehtetükkides, alates keerukatest kaelakeedest kuni väiksemate esemeteni nagu pandlad ja särgi nupud. Pasta ehted olid populaarsed kogu Gruusia ajastul ja viibisid Victoria ajastul jätkuvalt moes. Paljudel maitsekatel daamidel oleks peaaegu kindlasti oma kollektsioonis pasta ehted. Selle populaarsus saavutas haripunkti Edwardiani ja Art Deco perioodidel kuni 1930. aastani. Pariisi couture'i disainerid nagu Coco Chanel ja Elsa Schiaparelli lõid kaasaegsed kostüümiehted, tõlgendades pasta ehteid kaasaegsete tehnikatega, toitlustades nende Hollywoodi klientuuri.

 

Täna seostame "pasta" sageli petlike või jäljendavate ehetega. Ehete ajaloos oli pasta kunagi kunst. Pasta ehted ei olnud üksnes Gemstone'i ehete asendaja, vaid hinnati selle ainulaadsete kunstiliste ja dekoratiivsete omaduste poolest. Kokkuvõtlikult nimetatakse võltsitud teemante "pastaks", kuna need on valmistatud spetsiaalsest klaasist, mis jäljendab teemantide välimust. See plioksiidi rikas klaas segati tootmise ajal pastataolise konsistentsiga. Pasta ehted saavutasid silmapaistvuse 18. sajandil, eriti Prantsusmaal, ja sellest on saanud sellest ajast ehte ajaloo oluline osa. Allpool on laud vastandlik pasta ja looduslikud teemandid:

 

Tuleb märkida, et tänapäevased kuupsirkoonia ja moissaniit on ka tavalised teemandi simulandid. Kuubikujuline tsirkoonia on sünteetiline kristall, millel on kõrge murdumisnäitaja ja dispersioon, pakkudes head sära ja tulekahju. Labis kasvatatud vääriskivi Moissanite'il on murdumisnäitaja ja dispersioon teemantide lähedal, mis muudab keeruliseks eristada tõelisi teemante palja silmaga. Need simulandid erinevad koostise ja tootmismeetodite osas pastakividest. Pastakivid on valmistatud kõrgest klaasist, kuupsirkoonia ja moissaniit on sünteetilised kristallid. Hoolimata jäljendamisest, on neil kõigil ainulaadsed omadused ja atraktiivsus.